Ag47 – ateljee | galerii

Andrés Galeano
Kadunud pilvede arhiiv

Kogo galeriis ja Ag47 galeriis
4.2–2.4.2022

Kõik sai alguse ühel päeval 2018. aasta veebruari lõpus Madridis, kui avastasin Blanquerna raamatupoes Josep Batlló and Montserrat Busto raamatu „1939: els núvols confiscats“ („1939. Konfiskeeritud pilved“), mis räägib omaaegse Kataloonia ilmateenistuse (SMC) arhiivist, mille frankistid 1939. aastal hõivasid ja mis 1984. aastal Kataloonia valitsusele kohutavas seisukorras tagastati. Õige pea õnnestus mul külastada sedasama arhiivi Kataloonia kartograafia- ja geoloogiainstituudis Barcelonas, kus tehti mind kohe tuttavaks Josep Batlló’ga, kes arhiivi korrastas ja seda kõige paremini tunneb, et ta mulle dokumentide uurimisel teejuhiks oleks.

Andrés Galeano

Andrés Galeano näituseprojekt „Kadunud pilvede arhiiv“ põimib omavahel perekonna- ja portreefoto ning omaaegse meteoroloogilise taevafotograafia, avades fotomeediumi ja taevase-ajaülese metafüüsilist seost. Vaatest meteoroloogia ja fotograafia ajaloole tekivad seosed tänapäeval aktuaalsete teemadega nagu digitaliseerimine, andmepilved ja kliimasoojenemine. Näitus kutsub mõtlema taevast kui sellisest eri nurkade alt – meteoroloogia füüsiline taevas, fotograafia metafüüsiline taevas ja tänapäeva digitaalne taevas.

„Kadunud pilvede arhiiv“ võtab lähtepunktiks omaaegse Kataloonia meteoroloogiateenistuse (SMC) materjalid ning asub teekonnale Kataloonia arhiividesse, jälgides loo peategelaste saatusi. Need olid teenistuse patroon ja kirglik meteoroloog Rafael Patxot i Jubert, fotograaf Josep Pons i Girbau, Fabras elanud Campo perekond ning Barcelona observatooriumi ja SMC tollane direktor Eduard Fontserè. See on uurimus ja ühtlasi reis läbi Kataloonia maastiku.

Näitusele saab siseneda nii Kogo galerii kui ka Ag47 galerii kaudu. Kogo galeriis külastajatele avanev osa näitusest jutustab omaaegse Kataloonia meteoroloogiateenistuse arhiividele tuginedes loo meteoroloogia ja fotograafia põimunud ajaloost – igapäevatööst ja pühendumusest, kadumisest ja hävingust, kaitsmisest ja talletamisest.

Lugu avavad nii näitusel esitatavad teosed kui ka Andrés Galeano kunstnikuraamat „FPN – Fons perdut de núvols“ („Kadunud pilvede tagamaad“). Raamatu ülesehitus on inspireeritud 1932. aastal ilmunud rahvusvahelisest pilveatlasest „International Atlas of Clouds and of States of the Sky“ ning selle mõõdud 13 × 18 cm viitavad omal ajal pilvede pildistamiseks laialdaselt kasutatud fotoemulsiooniga kaetud klaasplaatide formaadile. Karbiformaadis väljaanne sisaldab vihikut meteoroloogia ja fotograafia ajaloo ning nüüdiskunsti asjatundjate tekstidega ning valikut arhiivipilte. Lahtisi õhukesi paberilehti sirvides on võimalik kogeda ettevaatlikult arhiivis tuhnimise ja nähtu põhjal seoste loomise tunnet. Projekt tervikuna käsitleb aega kui kunstilist mõjurit ja lagunemise esteetikat.

Ag47 galeriis aga avaneb külastajatele iseteeninduse põhimõttel töötav fotostuudio, kus saab teha selfisid valitud pilvetaustal. Siin on Andrés Galeano tänapäeva võtmes taaslavastanud 19. sajandi keskpaiga fotostuudio, kus sai lasta end jäädvustada carte de visite formaadis fotodel sageli pilvi kujutava maalingu taustal. Olete oodatud oma pilte jagama, et anda panus kunstniku uurimisprojekti #TheWeightOfTheClouds („Pilvede raskus“). Tänapäeva nutitelefonid sarnanevad paljuski omaaegsete carte de visite fotodega. Nende fotode tagakülgi kaunistas fotostuudiote tunnusgraafika, mis näitusel on leidnud koha telefoniümbristel, andes mõtteainet nii fotode jäädvustamise tähendusest, vaatemängulisusest meie eludes kui ka digifotode talletamise mehhanismidest ja mõjust.

Kunstnik mängib mitmetähenduslikkusega, mis esineb romaani sõnade „tiempo“ ja „temps“ puhul (vastavalt hispaania ja katalaani keeles), mis võivad tähendada nii aega kui ka ilma, ning sõnade „fondo“ ja „fons“ puhul, mis võivad tähendada nii arhiivikogu kui ka tausta või tagamaad. Just selles punktis põimuvad SMC arhiivimaterjalid tolleaegse stuudiofotograafia eeterliku, kaaluta ja taevaliku lavastusega.

Kunstnikust

Andrés Galeano (snd 1980, Mataró, Hispaania) on Berliinis ja Barcelonas elav kunstnik. Tal on Barcelona ülikooli filosoofiakraad, Stuttgarti Freie Fotoschule fotograafiadiplom ning Berliini Kunsthochschule Weißensee ülikooli skulptuuri ja vabade kunstide kraad. Ta tegeleb fotograafia, video, installatsiooni ja tegevuskunstiga ning on korraldanud näitusi ja performance’eid Euroopas, Ladina-Ameerikas, USAs ja Kanadas.

Oma loomingus uurib Andrés Galeano fotograafiat kui transtsendentsuse metafoori. Postfotograafina keskendub ta leitud fotode kohandamisele ja kontseptuaalsele ümberraamistamisele. Projekti „Unknown Photographers“ („Tundmatud fotograafid“) raames kogub ta analoogajastu lõpu argifotosid, luues neist eriuurimusteks korrastatud kollaaže, mis reflekteerivad fotograafiat kui sellist ja fotograafilist tungi ületada ajahetke piire. Projektis „Google in View“ uurib ta Google’i serveritesse üles laaditud 360-kraadiseid panoraamfotosid. Galeanot huvitab soov teha fotograafiliselt nähtavaks ja ligipääsetavaks ka maailma kõige kaugemad kohad, neis fotodes esinevad vead, autorsuse küsimused ja tänapäeva digitaevas. Projektis „The Eternal Photo“ („Igavikufoto“) mõtiskleb ta fotograafilise inimkeha üle, lahates hauakivide portselanportreesid.

Toetajad

Näitust toetasid Ramon Llull Institute, Kataloonia autonoomse valitsuse kultuuriministeerium, VG-BildKunsti sihtkapitali Kulturwerk grant Neu Start Kultur, Die Beauftragte der Bundesregierung für Kultur und Medien, Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Akzo Nobel Baltics AS.

Täname

Kogo galerii, Galería RocioSantaCruz, Mataró Art Contemporani (M|A|C), Mareplex, Reklaamikompanii, Villem Säre, Mobiskin.lv, Comdecor/Esitlustarvikud, Sadolin, Tartu Kõrgem Kunstikool Pallas

Näituse meeskond

Näitus on valminud koostöös Kataloonia kartograafia ja geoloogia instituudiga ning Kataloonia ilmateenistusega (Meteocat). Näituse korraldaja on Kogo galerii