Toimumas:

Toomas Kalve: Tagasi Pariisi
10. juuni – 29. juuli 2020
näituse lehekülg Facebookis

Arvata võib, et need klaasnegatiivid, millele Toomas Kalve 2008. a mai lõpus oma Pariisi ülesvõtted säritas, olid viimased Crumière, Risson ja Co Flaviaci tehases 1940. a jaanuaris valmistatud platedest, mille emulsioonil läbi objektiivi valgust näha ja salvestada õnnestus. Kui kastitäis prantsuse fotomaterjali, mis etiketi järgi oleks tulnud ära tarvitada enne 1941. a aprillikuud 1990ndate aastate algul ühelt Nõmme pööningult välja tuli, oli Toomas Kalve fotokunstnikuna juba selle poolest tuntud, et kasutas vanu suureformaadilisi kaameraid ja fotograafia leiutamise sajandist pärinevat optikat. Kahekümne neljast terve Nõukogude okupatsiooni aja peidus olnud karbist oli tal 2008. aasta kevadeks alles jäänud viimased kolm, igaühes 12 plaati. Kogu ülejäänud portsu oli Kalve aastate jooksul edukalt oma natüürmorte, akte ja fotolavastusi üles võttes ära kasutanud.

Kui viimased allesjäänud klaasnegatiivid 2008. aasta maikuus Prantsusmaale tagasi jõudsid, tahtis esimest korda Pariisi külastanud Kalve nendele kindlasti pildistada ikoonilisi maamärke – Triumfikaart, Eiffeli torni, Jumalaema kirikut. Seejuures mängis Kalve, kelle loomingus on tähtsal kohal autoportreed, tüüpilise turisti käitumismalliga: ta sättis neile kuulsatele motiividele iseenda asemel rohkem või vähem silmatorkavalt oma kaasavõetud ja suurelt Eesti riigi tähist EST kandva jalgratta. Kõige manifestsemalt on Kalve oma jalgratta sellesse “mina ja monument rolli” lavastanud Jumalaema kiriku pildil, kus ratas on samal ajal ka tähtis deiktiline ankur, mis ülesvõtet kaasajas kinni hoiab ega luba Kalvet võltshistoriseerimises ja sentimentaalsuses kahtlustada. Neid Kalve klišeelikke ülesvõtteid vürtsitab hoopis irooniaga tembitud mänguline edevus.

Vanast optikast ja tundlikkust kaotanud emulsioonist saab Kalve käes tööriist, mis pika säritusega justkui destilleerib aega ja suurlinna rutakat rütmi, sõeludes südapäevasest Triumfikaare vaatest välja vaid politseibussi ja üksiku lehelugeja pinginurgal. Jäädvustuste kõrval Pariisi ajatutest sildadest, monumentidest, purskkaevudest ja Montmartre’i nurgapealsetest on Kalve portreteerinud ka kolme ajalikku inimest: härra Lefranci St Louis saarelt, kes on oma poes müünud juustu üle neljakümne aasta, Beaumarchais bulvari Le Grand Format’ poe müüjat, kes Kalve jaoks on justkui vennaskonnakaaslane, ning üksikut tukkujat pärastlõunases Luksemburgi aias.

Omaette grupi moodustavad pildid Kalve isiklikust Pariisist. Nüüdseks juba ajaloolise tähendusega fotod sellest Berluti kingapoega väiksest umbtänavast ja ühest sealsest sisehoovist, kuhu vaatavate akende taga tegutses 7 aasta jooksul Eesti Instituudi üksildane kontor, mille seinte ääres ja kaminasimsil needsamad Pariisi piltidega klaasnegatiivid peale ilmutamist kuivasid. Ülesvõte Eesti saatkonnahoonest ja vaade aadressile 20, rue Bachaumont, mis on negatiivikarpide etikettidel märgitud Crumière, Risson et Co aadressiks.

Seiklusliku saatusega klaasnegatiivid rändasid pärast pildistamist ja ilmutamist tagasi Eestisse, kus niigi rohkete tähendus- ja stilistiliste tasanditega pildid said veel ühe kihi – nagu see klaasnegatiivide ajastul kombeks oli, koloreeris Kalve esmalt barüütpaberile kontaktkopeeritud ja seejärel seepiakarva toonitud pildid käsitsi, enne kui need viimaks isetehtud raamidesse vormistas. 2009. a veebruaris jõudsid pildid näitusena uuesti Pariisi, kus olid Eesti Saatkonna külalistele näha rohkem kui aasta.

Vahur Puik
Eesti Instituudi juhataja Prantsusmaal 2007–2008